ei osanud olla
lootsin
- ehitad mul lava -
ihast hiilata ja mängida tahtsin
korduvalt küsisin
anusin
armuta huulil naersid vaid külmunud naeru
kuni katsin peielauda ehitasid haua
seal
võõrast armastusest aplalt joobnuna ahmisin sõnade pudemeid
kus tahet teadmata tunnistasid loobumist
sündis minus võitlusvaim
tahe elada mind ootamatult jalust rabas
ma sulle igaveseks tänuvõlga jäin…
hommikukastes mets
päikeseootusest ärevil meri
emotsioonidest punguv süda
kuum märgus
kipitavad joad kehas sõltuvust tekitamas
trots
mille armastus vaikselt hinge istutab
oma täiuses ei jäta see ruumi mulle endale
suudan hingata ainult vihmasajus
kastes
ehk pisut ka merevahus
kus vallatlevad jumalad
suren üheks
sõnade, piltide, puudutusteta…
sina küsisid
aga mina tahtsin teada
ja see ei ole sama
jama
ma ei tahtnud vaielda
sõjas
tahtsin olla sinuga
kindel
uskudes ja lootes
täiel rinnal
mõtlesin hästi siiralt
rõhuga
kuulsid
tundsid hullust ilmas
ja tulid
ja jäidki sinna.
…tähenduste lumesadu
lugemata kristallid ainsamas helbes
see, mis langes sinu ninaotsale
ei puuduta mind mitte iial
sulanud veeks minu põskedel
saavad sinu pisarad
need, mida sa kunagi ei nuta
sest sa ei näinudki seda lumesadu…
vahest ma ikkagi loen sind
sest joovastav kaugelähedus
milles lämbun siis saamatult
aruta
ei ole vaid mälestus kallist
Siin elus.
Mürast esiletõusvad katked.
Siis kui maailm seisab.
On ainult hetk.
Teadmiseta teadmine.
Juhuslik äratundmine.
Mis on alati olnud.
Vaata.
See olid ju Sina.
Nagu tunnen loovust üle hoovamas, hüppab minu teele ette peenis.
Peenis vaatab mind alati kurva ja süüdistava moega.
Näe, mina olen siin, aga sina jälle kirjutad!
